Parem hilja kui mitte kunagi!

Taas mõtlesin kirjutada midagi "Jooksuhundina". 

Vahepeal on spordiga tegelemine jäänud teisejärguliseks, kuigi spordiga seotud on olen ikka olnud suurema osa ajast.

Pean silmas õpinguid ja muid projekte, millele olen viimasel ajal keskendunud.

Niisiis, jõudes sportliku vormi juurde, olen seekordsel eestikateks valmistumisel jäänud väga hilja peale. 

Õigem sõna oleks, et võrreldes aastatagusega on keskendumine olnud isegi lohakas.

Sellegipoolest on alateadlikult vaja ennast proovile panna ja mis saaks olla veelgi otsesem ning vahetum võimalus kui staadionijooks?

Veebruarist sain esimest korda sel aastal naelad jalga. Ja praeguseks tehtud 3 lõigutrenni. 

Olen aastatega jõudnud endale selgeks teha, et keha vajab umbes 10 lõigutrenni enne tähtamat starti ja 3-4 kontrollvõistlust, kus saab testida võistluskiirust, tehnikat ja vaimu.

Täna oli esimene kontrollvõistlus, kus Tallinna MV-l oli kavas 1000m. Meeldivalt palju jooksjaid oli kokku tulnud. Korraldati 2 jooksu. 

1 jooksus sain kaasa elada klubikaaslaste Raini ja Janari jooksudele, kes tegid korraliku pingutuse.

Siis oli juba aeg enda panuseks. Tahtsin alustada aeglaselt, aga minu nõu jooksugrupp ei küsinud :) Tempo oli minu jaoks ülejõu käiv juba esimestest sammudest alates. Muidugi esimese kahe ringiga ei pandud veel midagi paikka, kuid tundsin selles rongis tõmmatakse mind vaid "vagunina" järgi. 

Mõned kiiremad sammud õnnestus veel keskosas teha, aga viimasele ringile (hallis joostakse 5x 200m ring) minnes oli akumuleerunud meeletus koguses laktaati ja tempo langes oluliselt. Klassikaline hapnikupuuduse kangestus. 

Pilti taskusse ei visanud! Hea seegi. 

Ajaks umbes 2.48. Iseenesest treener Urmas ütles et 800m tuli kenasti 2.09, mis eestikateks saab 2.04-05 peale viia.

Kopsud tulitasid veel pool tundi peale jooksu, ent tunne on positiivne. Sealt on hea edasi minna.

Kahe nädala pärast ongi juba talvised Eesti Meistrivõistlused. Kui õnnestub, jooksen!

Suvi ja sport

Üle pika aja kriban natuke siia blogisse.

Ühesõnaga suvi möödub ootamatult kiirelt- sport ja töö on peamised ajaröövlid nagu ikka.

Jooksin just Eestikatel 1500m ja 800m. Eesmärgiks oli paar punkti tuua klubile. Talvel seatud sihid pidid pikale vigastusele alla vanduma, seetõttu oma isiklike rekorditele ja ka teistele võistlejatele ei suutnud konkurentsi pakkuda. Küll aga olen saanud kogemuse võrra rikkamaks vigastuste osas ning oskan tulevikus ka planeerida asendustreeninguid või anda ka treenerina nõu, et mitte kõike tööd käest lasta. 

Igatahes sport on minu jaoks heas mõttes narkootikum- kui ei saa ise teha, siis vaatan sporti või elan kaasa. Teoreetilised teadmised tulevad aga kehakultuurist ja kirjandusest. Paar uut sihti ja projekti on seoses õpingute ja spordiga tekkinud, kuid neist tulevikus.

Tõenäoliselt järgmisel aastal olen ka suurema osa välisrriigis- et ikka uusi oskusi ja tarkusi korjata. 

Seniks naudin lõpuks saabunud suve. Mõnus kui päike paistab ja meri on lähedal!

Granada

Viimane postitus siit Granadast!

Kogemus on olnud hindamatu ja olen arenenud nii akadeemiliselt, sportlasena kui ka inimesena. Lisaks suutsin sisuliselt 10 kuuga hispaania keele väga heale tasemele viia.

Et mitte pikka juttu puhuda, siis tuli täna parem idee õhtul.

1 tund rattaga Granadas - pildid siis jooksvalt ja nendest asjadest, kohtadest, mille poolest Granada mulle meelde jääb.

Siesta on Hispaanias au sees

Flamenko - Hispaania traditsiooniline tants jäi ka pildile.

Lilled ja rohelus.

Mäed on ümberringi.

Kaunid päikeseloojangud.

Minu kodujõgi. Park on täpselt kõrval.

Ja viimaks vasakul, neljas korrus ja koht kus ma olen ligi 10 kuud oma elust resideerunud.

Lõpetuseks, Granada sai valitud oma erasmuse üliõpilaslinnaks pelgalt ühe foto järgi - nägin, et teaduskonna hoonete taga paistsid suured mäed. 100% õige otsus oli tulla ja aeg on olnud imeline.

Leidke ka teie oma põhjus ja tehke oma unistused teoks!

Yin y Yang

Nii nagu eluski, on ka spordis tagasilööke. Kuid oleneb Sinust enesest, kas otsid lahendusi või jääd ootama, et midagi iseenesest juhtub.

Kaks kuud tagasi alanud vigastus on siiamaani probleemne. Mis puutub jooksmisesse, siis seda olen minimaalselt teha saanud. Kuid selle eest olen viinud ujumise enda põhitrenniks. 3-4km treeningsessioonid ülepäevaselt. Samuti palju ratast ja üldkehalist. Võimalusi liikuda on alati!

Sain siis eile spordiarstilt ka diagnoosi, mis viitab kannakõõluse tenosünoviitile ehk maakeeles kannakõõlust ümbritseva sünoviaalpauna põletikule.

Minu jaoks esimest korda selline tõsisemat sorti vigastus...

Kuigi juba kuu aja pärast proovin olla Saarte Mängudel jooksmas.

Tuleb palju asendustreeningut teha ja füsioteraapilisi toiminguid.  Esialgne hirm oli see, et achilleus ise on puruks. Õnneks mitte, kuigi tavaliselt esinevad need tendinoos ja tenosünoviit koos. 

Elame, näeme.

Õnneks on treening minu "narkootikum", seega teen jooksu asemel kõike muud, mida vigastus ei sega.

Uskumatu, kuid vähem kui kuu aja pärast olen juba kodumaal.

Olen juba nii ära harjunud siinse eluga, võiks tulevikus kindlasti tagasi tulla.

Otsus tulla siia õppima on juba ära tasunud, kuna need kontaktid, keelekogemus ja paljud muud aspektid on mind kasvatanud ja silmaringi avardanud.

Ülikoolis läheb hästi ja huvitavalt. 

Muide, kui Granada Ülikool on maailmas 300 parima ülikooli seas, siis rahvusvahelise vahetusprogrammi raames on ta Euroopa liider. 2013/2014 võttis vastu 2750 õpilast ja välja saadeti 2739 õpilast.

Samuti on ta Granada suurim tööandja ligi 5000 töötajaga. Õpilasi ca 80000. Ulme!

 Iga kolmas inimene Granadas on ühel või teisel viisil seotud ka ülikooliga.

Ja tase on väga kõva! Esialgu küll kirusin nende paberimajandust, kuid teaduse ja arengu poolest tundub meist ees olevat. Kuigi ressurssi ja spetsialiste ka omajagu rohkem.

Mõned pildid:

Üks pühapäev täis seiklusi

Los Cahorros

Alhambra

Meie üks ainetest- looduses!

Spordidieet podiseb potis.

Vandersellid

Sportlased & klounid

Kui on kuum, tuleb varju alla minna.

Head kuumalaine algust teilegi!

Your body won´t go where your mind doesn´t push it

Jooksin täna enda elu raskeima ja ka kõige aeglasema poolmaratoni!  Granada Poolmaraton.

Tegelikult ei ole tulemus ja võistlus üldsegi negatiivses toonis- õppisin sellest võistlusest paljugi.

Niisiis selle aasta ebaõnn algas märtsi lõpus, kui kannakõõlus hakkas jooksmisel valu tegema.

Proovisin, mis ma proovisin, aga treeningutel peale paari km-i enam joosta ei kannatanud. Kiire sümptomite analüüs viitas selgelt "kannakõõluse tendinoosile". Üks jooksjate levinumaid vigastusi.

Seega tuli lemmikspordist teha paus ja keskenduda asendustreeningutele. Õnneks olin ratta ja ujumisega ammu sõber, nii et aeroobne töö läks edasi. Lisaks viibisin rohkem jõusaalis.

Juba enne vigastust olin planeerinud mais joosta poolmaratoni, sest juunis tuleb head aega/kohta näidata Saarte Mängudel. Granada Poolmaraton oleks hea katsevõistlus.

Ka poolmaratoni nädala jooksul ei julgenud ma joosta rohkem kui 4km ja seda paaril hommikul.

Starti tuli minna teadmisega, et võib-olla tuleb rajalt maha tulla- poleks mõtet ju edasi lõhkuda, kui midagi katki on.

Mõtlesin võistlushommikul oma peas plaani, et jooksen rahulikult 1 tunni 30 minutiga ja vaatame, mis jalg teeb.

Kuid stardis olles tuli ikka sportlashing sisse- kui juba joosta, siis võiks anda endast parima.

Jooksingi kenasti kuni 8km ja siis algas võitlus keha ja vaimu vahel.

Probleemiks polnud mitte kannakõõlus, vaid hoopis reie nelipealihased, mis justkui ära kadusid.

Pidingi peatuma, paar minti venitama ja lonkama, siis sain uuesti liikuma. Kuigi tempo ei olnud selgelt enam endine.

Paar km-i sain veel joosta ja uuesti sama häda. Mõtlesin, et nüüd on KÕIK! Aga publiku toetus lükkas ikkagi edasi, lonkisin vaikselt tipa-tapa vaadates kuidas "võistlusrong" mööda kimab.

Aga katkestamine tundus liiga lihtne variant, pealegi pole ma veel kunagi jooksu pooleli jätnud. 

Ligi pool maad oli veel ees, temperatuuripügalaid oli varjus 30 kraadi. Jõudsin joogipunkti, kus kallasin korralikult veega üle, sõin paar apelsiniviilu ja siis jooksin edasi. Õnneks algas kerge allamäge osa. Ohoh, jalad läksid kergemaks. Suutsin juba kilomeetreid läbida ligi 4.10-4.15-ga.

Niimoodi kulgesingi seekord juba tuttavatel Granada tänavatel eesmärgiga lõpetada see jooks finišis.

Aga lõpu poole läks samm juba paremaks ja leidsin hea pundi, kelle sabast kinni hoida.

Viimased kaks kilomeetrit jooksin juba alla 4 minuti/ km. Ja lõpuspurt oli ka tugev.

Ajaks siis 1;26.24 - ligi 10 minutit isiklikust kehvem, aga võitlus oli vägev.

Peale jooksu kohe füsio lauale, et ikka järgmisel päeval saaks liigutada jalgu.

Positiivne oli see, et achilleuse kõõlus pidas vastu, aga no vaatame, mis seis järgnevatel päevadel on.

Edasi tuleb targalt treenida, et tõrkeid vältida ning juba jaanipäevaks kodumaale, sealt Jersey´sse Saarte Mängudele.

Teile head emadepäeva tähistamist ja soojade ilmade tulekut!

Turist

Aeg lendab. Ainult kaks kuud ongi veel jäänud Hispaanias toimetamist.

Niisiis viimastest tegemistest.

Koolis on palju tööd, aga kõik on huvitav ja seetõttu olen motiveeritud osalema kõigis klassides.

Nt. Spordifüsioloogias oleme erinevaid katseid teinud ning professorid on tipptasemel. 

Spordifüsioloogias VO2/CO2 katse

 Expresión corporal ehk kehaline väljendusviis annab ka palju uusi teadmisi alates tantsudest kuni publiku ees presentatsioonide tegemiseni.

Biomehhaanika on raskeim aine- seal on palju füüsikat ja arvutusi. Kuid ega ta mööda külge maha ei jookse.

Tegevused vabas looduses ja rekreatsioon samuti üks lemmikainetest. Varsti kavas benjihüpe ja veel lahedaid üritusi.

Ja viimaks erikehakultuur ja liikumishäired , kus õpime aitama erivajadustega inimesi, alates liikumispuudest kuni vaimsete häireteni välja.

Erikehakultuur ja liikumispuue

Eelmiselt nädalavahetusel käisin Madridis- Hispaania pealinnas.

Kui siiamaani oli lemmiklinnaks Sydney Austraalias, siis Madrid jättis isegi võimsama mulje.

Just oma ajaloo ja kultuuri poolest.

Kuigi sain ülikooli kõrvalt vaid 3 päevaks minna, jõudsin siiski päris palju näha/teha.

Aga tõsi on see, et mingi osa oma elust tahaks elada Madridis, sest vähemalt nädal läheks muuseumide ja näituste vaatamiseks.

Niisiis esimene päev sai jalgsi tehtud. Santiago Bernabeu staadioni juures käisin. Suur-suur!!

Santiago Bernabeu staadion

Pärastlõunal otsisin hosteli. Kusjuures üsna juhuslikult sattusin päris toreda hosteli peale, mis kannab nime MAD. Väga puhas ja moderne! Olemas terass ja fuajee ka mõnusalt hubane

Hostel Mad.

Asjad hostelis mõtlesin, et teen veel ühe jalutuskäigu linnas. Lõpuks kujunes sellest korralik 5-tunnine matk. Sest nii palju ägedat oli vaadata- alates tänavakunstnikest kuni ilusa Parque de Retiro´ni välja.

Parque de Retiro ja Alfonso VII monument

 Õhtul oli hostelis päris lahe istumine, kus sain palju uusi tuttavaid.

Selgus, et üks ameeriklane oli teeninud Prantsuse Võõrleegionis, mis on sõjaväemaailmas üks eliitüksusi. Kaks aastat oli tehtud, kui mees murdis langevarjuhüppega selja ning pidi 3 kuud voodis lamama. Praegu siiski kõik OK!

Järgmisel päeval oli kava tihe. Kõigepealt üks giidiga tuur, et Madridi ja Hispaania ajalooga tuttavaks saada.

Taamal "Catedral de la Almudena"

Naljakas oli see, et hostelist öeldi, et see on tasuta tuur.

Seega ei vaevunud ma raha kaasa võtma. Muidu oli giid hästi tore Kolumbia tüdruk ja seletas väga elavalt hispaania ajalugu, kuid kui jõudsime lõpule, siis küsis ta kõigilt, et mis hinde me ta tööle paneksime ning et igaüks võiks vastavalt anda väikese rahalise tasu.

Meid oli kuskil 10 inimest ja enamus andsid kuskil 10 eurot. Mina lasin üle, kuid mis parata.. kaardimakset ei saanud teostada :D !! Igatahes korralik äriplaan. Kui tahan kuskil heas linnas elada, teen endale ajaloo selgeks, lisades omad krutskid juurde ja siis viin hosteli inimesed 2-ks tunniks jalutama. Ja ongi korralik päevatasu garanteeritud!

Staadion Vicente Calderon

Hiljem rentisin ratta 1 päevaks ning mõtlesin Vicente Calderoni staadioni vaatama minna. Seal Atletico Madridi muuseum ka. Kahjuks oli see siiski kinni tol päeval.

Rattaga jõudsin 10x rohkem ringi vaadata linnas. Käisin ka Casa de Campo pargis.

Río Manzanares

Madridis on see väga postiivne, et suhteliselt palju on parke ja loodust ka linna keskel. Ja kui kaunis on jõeäärne!

Õhtupoolikul käisin Reina Sofia muuseumis. Hiiglasuur! Palju tuntud kunstnike nagu näiteks Pablo Picasso ja Salvador Dali. Ligi 3 tundi olin muuseumis, kuigi sellestki jäi väheks. :D

Tol õhtul oli hostelis jälle üks pidu. Ja hiljem läksime Madridi suurimasse klubisse Kapital. Seal oli umbes 7 korrust, all oli DJ-ga tantsumuusika. Edasi regueton ja hispaania tantsumuusika. Siis oli veel karaoke korrus. Kõige ülemine korrus oli niisama suhtlemiseks ja baar koos istumiskohtadega.

Kolmas päev käisin veel ühes muuseumis nimega Thyssen Bornemisza. Jällegi ulmepalju kunsti ja kultuuri.

Salvador Dali "The enigma of Hitler"

Edasi oli plaan minna Toledosse, mis on ajalooline linn Madridist lõunapool.

Rongiga võttis ainult 25 minutit.

Seal käisin sõjamuuseumis. Uskumatu, kuid paljudes muusemites saab mingitel päevadel ja kellaaegadel tasuta käia. Nii ka sõjamuuseumis. Taaskord kadusid 2 tundi nagu niuhti!

Toledo sõjamuuseum

Veel jalutasin linnas ringi. Kesklinna osa on ülimalt turistilik ja palju igasuguseid suveniiri poode. Samas hooned on peaaegu kõik araabia stiilis ja seega kandilised. Ülipalju kirikuid ja usuga seotud rajatisi. Üks võimsamaid on sealne katedraal.

Enne Toledost äraminekut jõusin käia ka ühes muuseumis, kus eksponeeriti vanaaegseid piinamismeetodeid ja vahendeid. Seal võis leida ikka eriskummalisi ja ka lausa rõvedaid meetodeid.

Bussiga õhtul tagasi Madridi ja siis Blablacar´iga Granadasse. Blablacar on Hispaanias hästi levinud liikumisviis. Võtad portaalis ühendust inimesega, kel auto ja kui trajektoor klapib, saad mugavalt ja ka odavamalt sihtkohta. 

Kokkuvõtvalt kohtasin ägedaid inimesi alates leedu matkajast, kes oli just lõpetanud 800km/ 30 päevase matka, ameeriklasest prantuse võõrleegionari ning inglise lennupilooti kuni Toledos õppivate Kanada tüdrukuteni välja.

Madridi atmosfäär on kultuurist ja ajaloost pakatav, kuid mitte igaval, vaid nooruslikul ja modernsel moel.

Ja tapad, oh need maitsevad siin imehästi!

Seega Madridi julgen küll soovitada kõigile, kellele suured linnad ja kultuur meeldib. Aga võtke vähemalt  nädal, et jõuaksite kõikjale.

Sierra Nevada

Kevad ja soojad ilmad on kenasti leidnud oma tee ka Granadasse.

Vahepeal olen ligi kuu aega ülikoolis toimetanud ja muidki huvitavaid seiklusi tehtud selle aja sees.

Peale eestikaid on jooksutrenniga ainult kehvad lood olnud. Märtsi esimeses pooles tuli mingi gripilaine siit üle ja siis kukkusin veel mägedes rattaga. Hea, et luud terveks jäid. 

Märtsi teises pooles käisin Portugalis, Monte Gordos- seal tegin koos oma treeningpundiga minitreeningtsükli, kus viis päeva sai trenni lammutada. 

Treener Urmas ja klubijuht&sportlane Mait

Hommikujooks liivas

Minu seis oli siiski kehva, ent nähes teisi eestlasi ja treenerit visalt tööd tegemas, sain jälle indu juurde.

Ei tea, mis karmavõlg oli tasumata jäänud, sest peale laagrit hakkas achilleuse kõõlus tegema valu. See oli minu jaoks esimene kord, kui selline häda. Otsustasin natuke puhata jooksust ja aja maha võtta.

Siin, Granadas algas Semana Santa sel nädalal, mis on hispaanlastele suur usupidu. Tegelased, kes on selleks harjutanud, kannavad usukujusid- need enamasti kullatud pühakud kaaluvad ikka tohutult.

Need on ühed kirikute väärtuslikumad ning majesteetlikumad kujud.

Rongkäik tonnise Neitsi Maarjaga

Igatahes on Granadas hullumeelselt palju rahvast ja kesklinn rahvast täis.

Seega on ka ülikoolist vaba nädal.

Esialgu mõtlesin sisustada oma vaba nädala suure matkaga, mis kannab nimetust Sulayr (kunagine araablaste sõna- tähendab "päikesemägi"). See on 300km matk ümber Sierra Nevada mäestiku ja keskmine kõrgus on 1800m merepinnast.

Kogusin infot ja selgus, et põhjaosas lõigatakse puid ja seega on osa rajast kadunud, samuti oleks vaja kassidega saapaid, kuna pidavat palju lund olema põhjas.

Seega pidasin mõtekaks teha osa Sulayr´ist. Ehk siis ülemiselt pildilt Tellost kuni Trevelez´ini.

See oleks siis umbes 50km. Ehk siis Alpujarra piirkonna pärlid peaks kenast ära nägema.

Alustasin matka bussisõiduga Lanjaróni linnakesse. Sealt edasi algas nii-öelda "õige matk".

Seljakott selga, vett piisavalt kaasa. Toitu kolmeks päevaks ja egas midagi- VAMOS!

Esimesed kolm tundi olid valdavalt ülesmäge ning võttis aega, et harjuda 15-20kg seljakotiga.

Kuid vaade oli ilus, linnud siristasid, lilled õitsesid ja ojad vulisesid.

Liigsetesse detailidesse laskumata jõudsin lõpuks Sulayri rajale ja paar tundi kõndisin rahulikult mööda seda. Kuni kohtasin ühe vaateplatvormi juures ühte meest. Kutsus sõbralikult kartulit sööma :)

Veidi vesteldes selgus, et mees on sportlane ja treenib siin mägedes. 

Auto oli kenasti nagu baaslaagriks, kust saab toitu ja muud vajalikku.Üldiselt on Francisco nagu "mägedehipi"
Ta rääkis, et on iseenda boss, tegeleb mehhaanika ja rattaparandusega. Kui naine talle kodust saadab sõnumi, et keegi tahab midagi putitada, siis mees tuleb mägedest alla ja teeb töö ära.
Siis rääkis ta, et tema varalahkunud vend oli Hispaania leegionis ja et juba lapsest saati on nad looduselapsed olnud.

Mees teeb mägedes lisaks spordile ka muid töid
 Kaevab ise endale ojakesi, kasvatab maasikataimi ning
tuunib mahajäetud mägihütte.

Franciscoga seiklesime veel pool päeva ringi.
Ta soovitas mul Sulayri asemel hoopis minna temaga ülesse Caballo mäe nõlvadele.

Ta oli nõus paari ilusat kohta näitama.

Seiklus algas!

Paar kilomeetrit sain ta rolleriga ülespoole. Mina sõitsin oma suur seljakott seljas ülesmäge ja tema uhas enda mägirattaga järel.

See tundus küll sürrealistlik vaatepilt. :)

Igatahes sain palju uut teada ümbritsevast olustikkust.

Ja no kohalik inimene oskab palju ehedamaks muuta matkamist kui kultuurielamust.

Üks Frani rolludest, neid oli mehhaanikust spordimehel veel mägedes.
Talle meeldib vahel rolluga (ratas seljas) üles minna.

Ta rääkis sõjast, kohalikest külakestest jne.

Kuid õhtupoolikul oli aeg oma teed minna. Otsida laagripaik ja teha süüa.

Kuna tahtsin hommikul päikesetõusu vaadata, siis pidin parasjagu veel tõusu ette võtma.

Juba oli ka pimedaks minemas. Ja mina veel all orus...

Leidsin küll kenasid kohtasid, kus oleks pehme ja mugav magada telgiga, kuid otsustasin minna üles.

Hommikul hea lihtne alustada siis!

II päev algas ilusa päikesetõusuga.

'




Öö oli külm ja kuna lebomatti asemel võtsin hoopis mingi pleedi, siis tuli ikka iga tunni tagant korra ärgata ja kohendada, et soojem oleks. :D

Niisiis hommikusöögiks banaan, müslibatoon ja tee. Ja minek jälle!

3 tundi käimist, kuni jõudsin metsamajakeseni.

Kuna Sulayri rajalt olin eile ära tulnud, siis sattusin mingi teise matkaraja peale.

Ja kui nägin Mulhacéni tippu esimest korda, oli tegevus teada.




Kuigi mul ei olnud aimugi kuidas või kui raske on sinna saada, tundsin et proovida võib!

3478m merepinnast ja Hispaania maismaa kõrgeim tipp.
Vaid Kanaaridel, Tenerifel asub kõrgem Teide oma 3718 meetriga.

Aga, et postitus liiga pikaks ei veniks, tuleb järgmine osa lähipäevadel. Siis juba lähemalt teisest ja kolmandast päevast!

Paari kuu jutud

Blogimises on pikk paus olnud, kuid proovin meenutada, mida vahepeal tehtud/nähtud.

Jaanuari kuu pühendasin pea täielikult õpingutele ja enda treeningutele.

Nüüd julgen ka veidi enda õpitulemustest rääkida.

Niisiis,  kui septembrikuus sai valitud 30 ainepunkti, mis on sama maht nagu Eestis täiskoormusega õppides, eeldasin või lootsin, et kui kolmest ainest (18 EAP-d) läbi saan võib rahule jääda. Sisuliselt ju hispaania keeles olin päris puine alguses. Ja õppekeel hispaania keel.

Ainetest sai valitud sporditoitumine (see oli siis kõige raskem aine, kuna palju teadustermineid hispaania keeles).

Lisaks kergejõustik, jalgrattasport, ujumine ja jalgpall. Kõik ained olid perfeccionamiento ehk eelnevad baasteadmised olid soovitatavad.

Kõik ained koosnesid nii teooria kui ka praktika poolest. Nutrición´i  ehk toitumise praktikas pidime nädal aega toitumise iga kalorit lugema ja hiljem analüüsima saadud infot ning samuti tegime erinevaid kalkulatsioone energiavajaduste arvestamiseks.

Nt kui palju peab 25-aastane 60-kilogrammine 6-t kuud rase naine lisaenergiat saama, et täita päevane energiavajadus või kui palju annab 1 klaas viskit energiat?

Teistes ainetes olid samuti praktikad väga huvitavad. Eriti jalgrattaspordis, kus käisime ikka väga palju Granada ümber erinevaid stiile ja alasid proovimas.

Ujumine oli väga erinev Eestis olnud kursusest. Harjutasime erinevaid asju alates ujumise alustaladest kuni rasedate ja beebide ujumiseni välja, mis praktilistes tundides oli kohati väga naljakas. Lisaks veepolo oli äge ja treeninguna kõva mäng.

Panengi järgnevalt iga ala kohta mõned pildid, siis hea vaadata, mis toimus.

Toitumine

Professor Eduardo Guerra Hernandez

Valemitest sellel alal puudust ei tulnud.

Oma toitumist muutsin kardinaalselt (pilt illustreeriv- taimetoitlaseks ei hakanud :))

Kergejõustik

600m jooks

Teooria

Heitealad

Odaviske harjutused

Ujumine

Meie ujula, uus ja suur!

Jalgpall

Ulme skeeme leidus teoorias

 

See, et Hispaania on jalgpallis tugev, tugineb suurelt ka treenerite ja eriala spetsialistide pädevusele→ teooria annab selleks aluse.

Ja väljakurõõmud

Jalgrattasport

Velodroomil… kusjuures tegime siin elimineerimisvõistluse, kus oli korraga 20 võistlejat ja iga ringiga viimane tuleb rajalt ära. See oli huvitav.

BMX rada. See oli ka superkaif.

Pildil ei saa seda edasi anda, aga minu elu raskeim tõus jalgrattal. Ilma seisma jäämata tuli vändata ligi 3km ülesmäge. Neid, kes tulid ratas käe kõrval oli ikka ohtralt.

Mägedes

Jalgrattasport oli kõige huvitavam, kuna tegelesime nii erinevate aladega ja kuna õppejõud oli väga proff, siis alati oli põnev.

¿ 637 kg ?

Väga lahe oli see, et külas käis triatloni maailmameister Ruben Rusafa, lisaks puutusime veel teiste ala spetsialistidega.

Avardasin kindlasti selles osas silmaringi, et mis aladega üldes on võimalik rattaga tegeleda.

Fotod Mikel Zabala loengutest

Arve ja numbreid oli selles aines hullult palju, alates erinevate distsipliinide ratta mõõtudest kuni potentsiaali ja füsioloogiliste näitajateni välja.

Nüüd jõuan siis jutuga eksamiteni välja. Hispaanias erineb hindamissüsteem. Kui Eestis on A, B, C, D, E, F süsteem ja läbi saamiseks vaja vähemalt E-d, siis siin tuleb saada 10-st 5 ehk 50%.

Lõpuhinne→ enamus õppejõude kombineerib tundidest osavõtu, jooksvad tööd ja praktika ning lõpuks ka SUURE lõpueksami. Lõpueksam annab tavaliselt sellest lõpuhindest ca 60%.

Allahindlust meile kui Erasmuslastele ei tehtud ehk sama eksam ja hindamisskeem oli kõigil→ nii erasmustel kui ka hispaanlastel.

Kõige raskem nagu ootasingi oli nutrición´i eksam, kus eksam oli suuline ja kestis ligi poolteist tundi!! J

Lõpuhindena tuli 6,7. Arvestades seda, et hispaania keel pole kodukeel, siis olen väga happy. Parimad õpilased said kuskil 9,2→ ent nad hispaanlased ka. Mina olin selles aines ainuke Erasmuse õpilane.

Teised ained tulid ka kenasti, keskmiselt 6-7 punkti vahel.

Seega 1. semestri ainetega siin Granada ülikoolis ühel pool ja kõik sooritatud→ 30 EAP-d tehtud

“The Man who says he can, and the man who says he can not.. Are both correct”― Confucius

  

Nüüd tuligi tänu esimese semestri edule pähe hull mõte võtta ka teisel semestril 30 EAP-d, et saaks nominaalajaga lõpetada.

Kevadsemestri ained olen juba lukku pannud. Kuna tulin siia peaeesmärgina pikamaajooksuga tegelema, siis valisin mõnevõrra rohkem teoreetilisi aineid, et jõuaksin oma trenni ka teha.

Tutvustan neid aineid järgmistes postitustes.

Veel sai jaanuaris käidud võistlemas Antequera nimelises linnas, kus asub Andaluusia ainuke sisehall.

Jooksin 800m. Tulemus oli niru, kuna spets. trenni ei olnd palju saanud teha.

Siiski oli kogemus vägev.

Kui Eestis olen harjunud, et kõige rohkem tuleb 2-3 jooksu. Igas jooksus oma 10 meest.

Siin aga on osalejaid jõhkralt palju, niisiis oligi 800m jookse ligi 8-9 ehk siis 70-80 võistlejat.

Lisaks on tase väga kõva. Esimese koha sai näiteks olümpiamees Kevin Lopez, margiga 1:43'74.

Võrdluseks Eesti rekord samal alal Urmet Uusoru 1999. aasta aeg 1.45,87.

Antequera sisehall

 Võistlustel käisin siin 2x. Ühe korra jooksin ka 1500m. Seal jooksin nõrgemas jooksus, kus hoidsin alguses tublisti tagasi. Ei teadnud ju kui kõva ajaga teised suudavad joosta.

Iga ringiga võtsin paar meest, kuni viimasele ringile minnes oli üks veel minust ees.

Lõpusirgele tulles tuulest välja ja lõpumeetrites õnnestus enda rind ette saada- tasuks jooksu võit. Aeg 4.15.

Võidu jooksus olid tugevad jooksjad kohale tulnud ja jooks võideti Eesti välisrekordi lähedase 3.39-ga.

 19. veebruar lendasin Eestisse. 1 päev oli vahet enne võistlusi. 21-22.02 toimusid Eesti Sisemeistrivõistlused kergejõustikus.

Jooksin mõlemal päeval. 1500m läks taktikajooksuks, kus minu jaoks käis mäng medali peale.

Passimist ja pidurdamist oli ülemõistuse palju. Kiireks läks alles viimasel kahel ringil, kus O. Allase suutis teha tugeva spurdi ja mind maha raputada. Lõpuks sain 15 sajandiksekundiga pähe ka teise jooksu võitjalt Ando Õitspuult. Tasuks 5. koht.

Vorm oli hea, tegelikult kui pronks ja koht välja jätta mängust, usun et jalas oli 4.01-4.02 aeg.

Järgmine päev oli kavas 3000m, kus oli lihtsam- medalite peale mängisid tugevamad mehed. Minul tuli lihtsalt joosta oma jooksu ja parandada isiklikku.

Kõik oli väga hea ja rongis oli hea 5-6 meest, seega hoidsin lihtsalt eesolevate järgi.

Üllatavalt lihtsalt tuli tegelikult, ainuke negatiivne märkus ándale on see, et lõpu 400m kiirendus puudus→ ära ei vajunud, aga midagi samas juurde ka polnd panna. Sama lugu oli ka 1500 lõpuspurdis.

Ajaks tuli 8.55,59 → UUS ISIKLIK!

Korralik pingutus viib tartaanile pikali (foto Marko Mumm)

Viimane isiklik sel distantsil 9.18,14. Nii et trennist on kasu. Koht 9, jooksis 19 lõpuni.

Sellega oligi sisehooaeg läbi. Kriitiliselt hinnates, tegin enam-vähem enda parima ettevalmistuse, kuid vajaka jäi võistlusi. Oleks pidanud olema vähemalt 5-6 võistlust ennem, mina suutsin organiseerida kooli kõrvalt vaid 2.

Aga edasiminek on olnud selge, see annab motivatsiooni edasi teha ja valmistuda juba suveks. Samuti tänud enda treenerile, Urmas Randmale, kes mind peale sõjaväge spordi juures ikka hoidnud, uuele klubile Treeningpartnerile. Ning kõigile toetajatele ja sõpradele, kes kaasa elasid.

Puhkusenädal Eestis oli tihe→ suur osa sugulastest sõpradest sai üle vaadatud. Reisisin pool Eestit läbi- Märjamaa, Saaremaa, Tõrva, Elva, Tallinn

Mis oli super? Must leib, mitu saunaskäiku, eesti õlu ja meeldivalt pehme talv ja loomulikult omad inimesed.

Eestis olles sai ka kodanikukohustust täidetud ja valimas käidud.

Huvitav oli jälgida debatte ja uudiseid, aga no valimisreklaamid televisioonis, raadios jne olid nagu ikka üle võlli keeratud- nt E. Savisaare tõotus käsi põhiseadusel.

Või siis, mis nänni ikka jagati sugulastele→

Moos

Vitamiinid

Tee

Oma valiku tegin ikkagi toetudes sellele, mis on kandidaadi pädevus, haridus ja erakonna suunitlus… mitte millise moosipurgiga minu häält prooviti ära osta.

Viimasel päeval Eestis tegin tädi huskiga trenni 14km.

 Uskumatu, et suusamaraton sai peetud, sest nädal hiljem oli ainult pmst finišis normaalne kiht lund, mujal juba suuska ei saand teha.

Ja laupäeva õhtul külastasin Karoliina- siin Granadas õppinud toreda eesti tüdruku kodu. Tore Hispaania teemaline õhtu ja hiljem linnas pidu.

EESTI NEIUD ON IKKA NII ILUSAD! :) ja klubi muusika meeldib ka rohkem kui siin Hispaanias.

Lennujaama jõudsin otse peolt põhimõtteliselt, see oli huvitav kogemus

Meie Sierra Nevada, Granadast tunnike autoga

 Aga nüüd siis algab töö periood uuesti.

Trenni lammutada ja õppida! Hoian teid kursis ka muude tegevusega. Seniks mõnusat “talve”!